et | 
Huvitavat

 Kalad

 

Foto: G. Martin

Läänemeres elab ligi 100 erinevat kalaliiki. Läänemeres elab palju selliseid kalaliike, mis pärinevad järvedest ja jõgedest, aga Läänemere madala soolsuse tõttu saavad need ka seal elada. Seal elab ka selliseid kalu, kes tegelikult elavad Atlandi ookeanis. Mõned neist aga ei saa Läänemeres järglasi, kuna siin on liiga väike soolsus. Läänemeres elavad ookeani kalad on sageli oma ookeanis elavatest liigikaaslastest palju väiksemad. Sellised kalaliigid on: kilu, räim, lest ning tursk. Need kalaliigid on Läänemeres väga levinud. Läänemerest püütakse kõige rohkem räime, kilu, lesta ja turska.

  • Räim on keskmiselt 15 cm pikk, kuid leidub ka hiiglasi, kes on kuni 30 cm pikad. Ta koeb 1-15 meetri sügavusel. Räim on Läänemere tähtsaim püügikala. Ta elab Läänemere keskosas ning ka Botnia ja Soome lahes. Räim elutseb vilkalt liikuvates parvedes, mis veedavad talve sügaval merepõhjas. Talvel ei söö räim peaaegu midagi. Temast tehase konserve ja teda süüakse ka praetult. Ta keha on hõbeläikeline ja selg tume sinakas-roheline. Räime seljauim on kõhuuimest eespool. Ta kõhualune on sile. Räim on hariliku heeringa sugulane. Veedab oma elu avamerel.
  • Kilu on kuni 14 cm pikk. Ta koeb avamerel. Kilu on Eesti merevetes laialt levinud. Temast tehakse konserve ja vürtsikilu. Ta on väike saleda kehakujuga sinkjas-rohelise seljaga hõbedane kala. Kilu seljauim on kõhuuimest taga pool. Ta kõht on saagjas. Kilu on omaette kalaliik. Ta veedab terve oma elu avamerel ja ei tule mitte kunagi ranniku lähedale. Kilu veedab talve väheliikuvates parvedes kuni 100 meetri sügavusel merepõhjas.
  • Lest on kuni 50 cm pikk, laia ja lapiku, veidi pikliku kehaga Läänemere kala. Lesta silmad on ühel küljel. Silmadega külg on kare ja tumepruun, teine külg aga valge. Ta elutseb kuni 40 meetri sügavusel. Lestad elavad üksikuna. On olemas süvikukudulestad, kes koevad Gotlandi süviku piirkonnas, veel on olemas rannikukudulestad, kes koevad 4…22 meetri sügavusel. Lesta eluiga võib küündida kuni 16 aastani. Lest on olnud rannarahva toiduks juba kaua aega. Tal on väga maitsev liha, mida suitsutatakse, kuivatatakse või praetakse.
  • Tursk on täiskasvanult 40…60 cm pikk ja kaalub 0,8…1,5 kg. Tursal on ruljas keha, mis on kõige kõrgem kukla kohalt, siis aga aheneb ühtlaselt saba suunas. Ta on enamasti hallikas või pruunikas. Ta elab peamiselt Läänemere kesk- ja lõunaosas. Tursk elab parvedes. Ta saab suguküpseks 4…5 aasta vanuselt. Kõik tursad koevad Gotlandi süviku läheduses. Tursk on röövkala. Looduses elab ta tavaliselt 9…10 aasta vanuseks. Tursa maksa peetakse väga väärtuslikuks, kuna see sisaldab palju A- ja D-vitamiini. Sellest tehakse kalamaksaõli.
  • Meriforell ehk iherus võib kasvada umbes 80 cm pikkuseks. Ta on jässaka kehaga ja suhteliselt suure peaga kala, kes asustab kogu Läänemerd. Meriforell on siirdekala, seega veedab ta enamuse oma elust meres, aga kudema läheb jõkke. Meriforell sööb selgrootuid, konni, vihmausse, teiste kalade marja ja isegi oma liigikaaslaseid. Ta on ohus kudemispaikade hävimise tõttu, kuid ta pole looduskaitse all. Meriforellil on maitsev liha ja see on väga kõrgelt hinnatud.

 

Linnud

 

Foto: K. Kaljurand

 

Läänemeres on väga liigirohke linnustik. Linnustik jaguneb kahte suurde rühma: 1. läbirändavad linnud ja 2. haudelinnud. Läbirändavad linnud on kevaditi teel põhja ja sügiseti lõunasse. Haudelinnud aga jäävad siia pesitsema ja poegi hauduma. Tüüpilised merelinnud on hahk, merisk ja jääkoskel. On ka selliseid linde, keda võib kohata nii järvede kui ka mere ääres. Sellised linnud on kajakad, luiged ja merikotkad.

  • Merikotkas on eesti suurim röövlind. Ta tiibade siruulatus on kuni 2,3 meetrit. Merikotkas on pruun, ülakeha on alaosast pisut heledam. Tal on hirmuäratav kollane nokk, mis on väga massiivne. Ka jalad on tal kollakad ning küüned mustad. Saba on altpoolt hele. Oma pesa ehitab merikotkas männi otsa. Ta teeb selle suurtest roigastest. Ta sööb teisi linde, veeimetajate poegi, pinnavetes ujuvaid kalu ja hülge raipeid.
  • Jääkoskel on sihvaka kere ja peene nokaga partlane. Hundsulestikus isase pea, ülaosa ja eesselg on mustad, tagaselg hall ja kõhualune valge. Emaslinnul ja puhkesulestikus isaslinnul on pea ja kael pruun, alapool valge ja ülapool tuhkhall. Emaslinnul on kuklas tutt ja selle järgi saab teda puhkeperioodil isaslinnust eristada. Nokk ning jalad on jääkosklal erepunased. Ta kaalub kuni 1,8 kg. Tegutseb avaveel, aga siirdub metsadesse. Jääkoskel teeb oma pesa mingisse õõnsusse. Mai algul on pesas 10…15 kreemikat ja pikliku muna. Pojad kooruvad mai lõpus. Lennuvõimeliseks saavad aga juulis-augustis. Toitub kaladest.
  • Merikajakas on eesti suurim kajakas. Ta nokk on sale, kollane ja ning ta jalad on helekollased. Ta selg on nii must kui üldse olla saab, ka tiivad on mustad, ülejäänud keha on valge. Teda võib kohata ainult merel, sest sisemaale ei tule ta kunagi. Ta oskab ka ujuda. Pesa rajatakse kõrgemale rannaniidule, kaljule, laugkaldale või lihtsalt kõrgesse rohtu. Pesad paiknevad pisikestel meresaartel kolooniatena. Merikajakas muneb tavaliselt aprilli lõpus oma pessa 2…3 muna. Merikajakas on küll kõige sööja, kuid ta peamine toit on siiski kalad.
  • Hahk on väikese hane suurune lind. Nokk ja jalad on hahal rohekad. Ta kaalub keskmiselt 2,2 kg. Hahk ei tule sisemaale. Ta teeb pesa sellisele saarele, mille ümber on vähemalt 3…4 meetri sügavune vesi. Hahk teeb oma pesa poole- meetrise kiviringi sisse ja vooderdab selle udusulgedega. Mai esimesel poolel on pesas 3…8 rohekat muna, millest kooruvad pojad alates mai keskpaigast. Pojad saavad lennuvõimeliseks juulis-augustis. Haha põhitoiduks on limused, eriti rannakarbid.

 

Imetajad

 

Foto: K. Kaljurand

 Läänemeres ning selle ääres ei ela just palju imetajaid. Seal elavad hülged, veel elab Läänemere kallastel mügri ehk vesirott ja ondatra. Eestis elab kahte liiki hülgeid: viiger ja hallhüljes. Hülged on imetajad, kes veedavad enamuse oma elust vees.

  • Ondatra on poolveelise eluviisiga näriline. Ta on hea ujuja ja sukelduja. Ujumist soodustab külgedelt lapik saba. Ondatra on rangelt oma territooriumil elav loom. Territooriumil on tal kaldasse uuristatud urg. Ondatra toitub peamiselt veetaimedest: kõrkjaist, vesikuppudest ja pilliroost. Tal on aastas 2-3 pesakonda, kus on keskmiselt 6…7 poega, kes on alguses pimedad. Ondatra elab harilikult 2 aastaseks, kuid mõnikord harva võib ta elada kuni 5 aastaseks. Tema vaenlased on: saarmad, rebased, röövlinnud, inimesed jt. Inimene kütib ondatraid väärtusliku karusnaha pärast.
  • Hallhüljes on Läänemere suurim imetaja. Ta koon on piklik. Karvkatte värvus on isastel hüljestel pruunikashall, suurte tumedate laikudega. Emaste karvkate on heledam. Täiskasvanud isaslooma pikkus on üle 2 meetri ja kaal kuni 300 kg. Emased on väiksemad. Ta elab enamasti avamerel. Hallhüljes toitub enamasti kaladest, veel sööb ta mereselgrootuid ja taimi. Poegib ta jääl või maal. Hallhülge pojad sünnivad veebruari lõpus-märtsis. Algul on pojad abitud ning ei oska ujuda, ilma vanemateta nad hukkuksid. Hallhüljest ohustab enamasti reostumine, kuna toiduahela lõpplülina koguneb temasse palju mürkaineid. Ta on looduskaitse all.
  • Viiger on väiksem kui hallhüljes. Viigri koon on lühike ja töntsakas. Ta toitub peamiselt kaladest, vähem tarvitab ta vähilaadseid ja limuseid. Viiger on jäänukliik. Ta poegib veebruari lõpus või märtsis jää peal olevas lumekoopas. Sinna jääb ta mõneks kuuks. Tavaliselt on viigril 1 poeg, haruharva rohkem. Poeg on juba paari päeva vanuselt võimeline ujuma. Viiger elab rannavetes. Ta on looduskaitse all.                                   

 

Vetikad

 

 Foto: G. Martin

Vetikad kasvavad vööndites. Kõige madalamas vööndis kasvavad rohevetikad, siis tulevad pruunvetikad ja kõige sügavamal on punavetikate vöönd. Vetikad pakuvad varju selgrootutele ja ka kaladele. Nende vahel käib alati vilgas elu.

  • Rohevetikad kasvavad 1 meetri sügavuses vees. Nad on roheka värvusega. Rohevetikaid on umbes 8000 liiki. Mõned rohevetikad kasvavad ka maapinnal ja puudel. Neile meeldib kasvada vähesoolases vees. Rohevetikate vööndit kutsutakse ka “mereloomade lasteaiaks”, seda kutsutakse nii, sest siin sebib ringi palju selgrootute vastseid. Üks rohevetika liik on niitrohevetikas.
  • Pruunvetikad kasvavad kuni 5 meetri sügavusel ja on pruunika värvusega. Neid on umbes 1500 liiki. Kõige suurem ja tuntum pruunvetikas on põisadru. Põisadru võib kasvada 0,75 meetri pikkuseks. Ta on oma nime saanud selle järgi, et tema varte küljes on põiekesed.
  • Punavetikad kasvavad sügavamal kui 5 meetrit. Punavetikad, nagu nimigi ütleb, on punaka värvusega. Punavetikaid on umbes 4000 liiki. Punavetikad kasvavad nii sügaval, et seal on väga vähe õhku ja valgust, ning ka loomi. Tuntuim punavetikas on agarik. Sellest tehakse marmelaadi.

 

Selgrootud

 

Foto: T. Möller

Läänemeres elab selgrootutest loomplankton. Kaldaveest võib peaaegu kõikjal leida paari sentimeetri pikkuseid kirpvähilisi. Süvameres aga elab 5 sentimeetri pikkune merikilk. Suurim loomplanktoni esindaja, kes Läänemeres elab on meririst ehk millimallikas. Läänemere põhjas elab karpe. Eesti vetes on levinud balti lamekarp ja söödav rannakarp.

  • Mere-kirpvähk on loogakujuliselt kõver ja külgedelt on tal lapik keha. Ta liigub madalas rannavees sageli külili. Mere-kirpvähk sööb vetikaid, planktonit ja surnud orgaanilist ainet. Neid aga söövad paljud kalad. Maailmas on kokku 4000 liiki kirpvähilisi, enamus neist elab veekogu põhjas.
  • Merikilk on umbes 5 cm pikk selgrootu. Tal on lame keha, mis on kaetud soomustega. Merikilgile meeldib elada Läänemere sügavamates ja külmemates osades. Ta keha koos paljude jalgadega on kaetud soomustega.
  • Meriristi keha on sültjas. Ta peamiseks toiduks on loomplankton. Teda leidub rohkesti Tallinna läheduses, kuid tänu vee magedusele ei leidu teda Narva lähistel. Tal on ka rahvapärane nimi: millimallikas.
  • Söödav rannakarp on saanud oma nime selle järgi, et inimesed söövad teda. Ta poolmed on pealtpoolt mustad või tumesinised, mis eestpoolt teravalt ahenevad. Söödav rannakarp ei suuda kasvada Ida-Virumaa ranniku lähistel, sest seal on liiga mage vesi.
  • Balti lamekarp on roosakat või valget värvi. Ta koda on sile. Ta talub ka magedamat vett ja kasvab tänu sellele ka seal, kus söödav rannakarp ei suuda kasvada.

Kasutatud kirjandus

Järvekülg ja I. Veldre “Elu Läänemeres”, Eesti Riiklik Kirjastus, Tallinn 1963
Interneti aadress Eesti selgroogsed.ee
 


domeen | virtuaalserver @ veebimajutus.ee
 

www.merebiloogia.ee